Odtnhj

Eessõna

Tänavuses kasuliku kalendri sabas alustatud lühikene seletus Kalevipoja lauludest on rohkesti sõpru leidnud, kes töö heaks kiitsid, ja osalt suusõnal, osalt kirjades mind palusid kõigist kahekümnest laulust lühikene seletus edasi anda, sest et suuremal hulgallugejatel ei ole nii palju aega ega kannatust, et kõik laulud läbi lugeda ja meeles pidada, mis nendes seisab. Sealtap see siis tuleb, et mõni mõistlik mees kaebab, nagu ei olevat temal võimalik Kalevipoja lauludest täielikult aru saada, sest seal seisvat nii palju m õ i st a t u s i (?!), et tema neid ära mõistatada ei oska. Rahva avaldatud soovi tahtsin ma esiteks aasta-aastalt kalendris täita, aga et sealne kitsas ruum asjatalituse väga pikale venitaks ja esimene osa ammugi unustusse vajuks, enne kui lõpp kätte tuleks, sellepärast arvasin mõnusamaks tuleva aasta kalendris nii palju edasi jutustada, kui ruum lubab, ühtlasi aga ka täieliku seletuse iseseisvas raamatukeses välja anda. Härra L a a k m a n n Tartus oli selle nõuga rahul ja lubas kõik kulud enda kanda võtta, mis lapsukese päevavalgele toomine sigitab; nõnda on mul siis võimalik Kalevi laulude sisu ühekorraga lugejate kätte toimetada. Üks nii kitsapiiriline ülevaade ei jõua veeranditki anda, mida Kalevipojast lauludes jutustatakse, aga seda ei olnud siin ka tarvis, sest need, kes vägimehe elukäigust ja tegudest laiemalt teada himustavad, võivad siin antud juhatust mööda kõikidest lauludest selle koha üles leida, millest nad rohkem teada tahavad.

Peaks aegamööda Kalevipoja lugejate hulk suuremaks kasvama ning meie kõik koolid nii kaugele edenema, et nendes ka Kalevipoja lugusid koolilastele hakatakse seletama, siis tuleks ka selle eest muretseda, et tarvilikke abiraamatuid välja anda, milles vanad ebajumalate nimed ja mõned teised vanaaegsed asjad ära seletatakse. Esiotsa võiks väga kiiduväärt ettevõtmiseks soovida, kui suuremates lauluseltsides, nagu "Vanemuine" Tartus ja "Estonia" Tallinnas õpetatud mehed vaevaks võtaksid üht ja teist neist asjust ära seletada, küll tuuled siis nende külvi kaugemale kannaksid ja teisi ärataksid etterajatud teerada laiemaks tallama.

Võrus, lõikuskuu 6. päeval 1869

Väljaandja

Praegune eesti rahva mõistuse piiratus on mitmes paigas veel säherdune, nagu kalendris vanast Põllu papist räägitakse, kes koolmeistri peale sellepärast kaebama läks, et too tema lastele ennemuistseid jutte rääkinud, mis ei vanadele ega lastele kõlba, vaid nende südamed ja hinged ära rikub. - Kes nõnda mõtlevad ja räägivad, seisavad veel kaugel toa ukse taga, kus haritud rahvad elavad, kellelt täielikumad juhatamised udu silmade eest on puistanud ja vahet tegema õpetanud, mida iga asi tähendab, mis temas must või valge, hea või paha on. Õppimata inimene seisab sügavas orus, kus metsad ja mäekünkad igal pool ees, mis tema silma kaugemale ei lase ulatada; mida enam üks inimene haridust on saanud, seda kõrgema mäe peal ta seisab, kust tema pilk igale poole ulatub. Nende kohus on teisi kõrgemale ronima õpetada ja pimedas araks läinud silmi neil nii kaua karastada, kuni need valgusesse võivad vaadata, sest Jumal elab valguses ja tahab, et need, keda ta oma kuju järgi oli loonud (see tähendab: neile meelemõistust andnud), valgust peavad hakkama armastama. Valgus üksi on Jumala ja ligimese armastuse elustaja. - Heidame nüüd teritatud pilgu lühidalt ennemuistsetele juttudele üleüldse ja räägime siis mõne sõna Kalevipoja loost ning viimaks jutu sisust.

Kõigil rahvasugudel, nii kaugelt kui meie neid vanematest aegadest kuni meie päevini tunneme, on omad vanemad mälestused, mis kaugele vanema aja piirideni ulatuvad ja kus sündinud asjad õhemas või paksemas udus seisavad, kes teab kui mitme ja mitme põlve vältel üksnes suust suhu päritud, enne kui neid esimest korda hakati üles kirjutama. Igal rahvasool oli kord lapsepõlv, mis mõnel pikemalt, teisel lühemalt vältas, sedamööda kuidas nende vaimuharimine hiljem või varem algas. Mida pikemale aeg viibis, enne kui üks rahvasugu oma vanu mälestusi hakkas kirja panema, seda vähem tohime ka loota, et esivanemate või nende järglaste suust kuuldud mälestused muutmata jäid. Aja rasked tuulehood puhusid mitusada aastat neist üle, kus mõni tükk algsest jutust laiali pillutati, et sinna ja tänna mõned riismed järele jäid, teised järgud nende asemele astusid, nõnda, et mõnesaja aasta pärast enam hõlpus töö ei olnud vahet teha, mis siin algupärane, mis lisatud võis olla. Nõnda oli lugu kõige kuulsamate vanapõlve rahvasugudega, kellest siin kreeklasi ja roomlasi nimetame, kes kaua enne Kristuse sündimist vaimuharimisel kõige osavamad olnud, ja kellest järele jäänud kirjatarkus veel tänapäeval õpetatud meestele väga tuumakas maitseb. Aga ka nende rahvaste "algmised jutud" on tolle aja "ennemuistsed", mida kirjamehed siis rahva suust korjasid ja kui vanaaja mälestusi kirja panid.

Meie eesti rahva vanust võime kirjatunnistuste järgi umbkaudu rohkem kui tuhande aastaseks nimetada, kus ajaraamatute üleskirjutused tõesti neist mõnda nimetavad; mis varem siin ja seal vanemates ajaraamatutes kirjutatu meie rahvasse ehk võiks puutuda, seisab enamasti paksus udupilves, et tõeks tunnistamine või valeks väitmine ühtmoodi rasked näivad. Siiski tohime oma rahva vanust palju kõrgemaks lugeda, nõnda et ehk juba 1000 aastat varem kui nimetatud selged kirjatunnistused ulatuvad, soomlaste ja eestlaste esivanemad Aasia ilmajaos elanud, enne kui nad rahvaarvu kasvamise pärast sealt välja rändasid ja Kaukasuse mägede kaudu tee Euroopasse ette võtsid. Olgu nende väljarändamise ajaga kuidas tahes, selle kohta ei saa me ehk iial selget otsust kätte, siiski tohime niipalju arvata, et nende vanemad mälestused, mis tükati ennemuistsetes juttudes edasi elavad, peaaegu sinnani võivad ulatuda, kus suguvanemate kätkid seisnud ja nende esimene lapsepõlv mööda läinud. - Kõigist ennemuistsetest jutusõnumitest, mille riismed meie päevini ulatavad, tohiks Kalevipoja mälestus kõige vanem olla. Kui palju tema sees tõtt, kui palju luulemeelt on? Kes seda võib ütelda.

Kas kuskil ühestki nii määratu vägevast mehest, kelle tegudest ennemuistne jutt meile kuulutab, pisematki eeskuju maailmas leitud: seda ei ole veel keegi tänapäevani suutnud tõestada. Ometi tohime mõttele nii palju ruumi anda, et kõik tuulest ei ole tõusnud, vaid jutul mingi tõetera sees on, mis tema loomist põhjendab. Selle põhjal lõi luulemeel viimaks ühe kuju, kelle keha ja liikmeid igapidi nii kaua venitati ja painutati, et need enam loomuliku inimese piiresse ei mahu, vaid neid ületavad ja võimatut näitavad. Juba sellest tüki st võime tunnistada, et jutu esimesed loojad lapsepõlves elasid, kus mõistusel vahetegemine puudus, mis võimalik või mis võimatu on. Peale selle ei tohi me ära unustada, et jutu loomisel ja levimise! terve rahvasugu mitusada aastat järjest tööd on teinud, mispärast imeks ei või panna, et asjades palju eksitusi juhtub, endine ebausu ja praegune ristiusu aeg üksteisega segamini lähevad, niisamuti "raudmehed" (rüütlid) meie silma ette astuvad, kelle saabumine vähemalt poolteisttuhat aastat noorem on kui Kalevipoja elupäevad. Neist segadustest ja eksitustest välja tegemata tuleb meil siiski Kalevipoja mälestust juba sellepärast au sees pidada, et tema meie oma rahva vaimupõld on kasvatanud, enne kui selgem teadmine võõraste läbi meie maal asupaika võttis. Kalevipoja mälestust kannavad tänapäevani mäekingud, kaevandikud, kaljurahnud, mullahunnikud, järved, jõed ja ojad Alutagusel, Harju-, Järva-, Lääne-, Viru- ja Tartumaal, mis mitmel viisil tema määratu tugevuse jälgi peavad kuulutama.

Saagu siis Kalevipoja mälestused meie lastele ja järeltulijatele niisama armsaks, kui nad meie eelkäijatele enne on olnud, kes mitusada aastat järjest orjapõlve ahelatesse köidetud kuninga Kalevipoja õnneaega taga leinasid ja tema tagasitulekut üksisilmi ootasid. Need jutud ei või ühelegi ristiinimesele, ei noorele ega vanale pisematki kahju teha, nii nagu ülalnimetatud kreeklaste ja roomlaste või teiste vanapõlve rahvaste ennemuistsed jutud, mida haritud rahva lapsed koolides loevad ja õpivad. Iseäranis peaksime juba sellepärast Kalevipoja jutust enam lugu pidama, et kodumaa rahvas meile armsamaks saaks ja iga tühja tuule puhumine meid rändama ei ahvatleks. Koht, kus meie eelkäijad mitusada aastat raskeil päevil elanud, ei tohi meile iial võõraks muutuda, vaid peab kui armas kätkiase igaühele surmani kustumata mälestuseks jääma. Ka praegu veel on meil mitu häda ja raskust kanda, nagu neid igale inimloomale eluteele juhtub, siiski ei tohi meie iialgi lootusetiibu kaotada, et aegamööda kõik paremaks läheb ja meie ise selle eest rohkem hoolt saame kandma, kust parandus võib tulla: kui meie hoolikamalt oma vaimu harime ja täielikumat õpetust nõuame, millega üksnes vigaseid asju võime parandada.

Ja nüüd alustame Kalevipoja sisu jutustamisega.

Meie kuulus Kalevipoeg peab kaheteistkümnest vennast kõige noorem olema. Tema teistest vendadest ei leita mingit suuremat mälestust, vaid kuuleme, et vana "Kalevi taadi" eluõhtul kaks poega kodus kasvas ja viimane poeg vast pärast isa surma ilmale sündis. Seda nooremat poega nimetab rahvasuu igal rääkimisel "Kalevipojaks". Tema vägevus avaldab ennast juba kätkis, kus ta esiteks nutunädalatel põhjatu kisaga eide öörahu raiskab, hiljem mähkmed katki kisub, kätki lõhub ja sedaviisi põrandale saab, kus ta oma liikmete rammu õpetama hakkab. Pärast mõnda noores põlves toimetatud talitust tõuseb ta liisu läbi "jumalikui juhatamisel" meie maale kuningaks, nõnda kui tema isa enne oli valitsenud. Kaks vanemat venda, kes temaga liisku olid heitnud, rändavad välja, sest et meie kitsad "ahtrallüpsil põllumaad" niipalju kangeid mehi ei jõuaks toita ega üleval pidada. Aga juba esimesel meheeal peab kuulus Kalevipoeg siitilmast lahkuma, verevõla tasumiseks, sest et ta ükskord eksides ilmsüüta verd oli valanud ja üks tütarlaps tema läbi otsa leidis.

Ehk küll Kalevi valitsuse kuldne või meie rahva õnneaeg palju kaugemal seisab, kui vanemate ajakirjade mälestused ulatuvad, siiski venitab jutt tema elujäljed tuhat aastat pärast Kristuse sündimist, mis jällegi kinnitab, et rahva luulemeel eelkäijate käest päritud mälestustega mitusada aastat on töötanud, enne kui jutt praeguse kuju on võtnud. Kalevipoja lähemad sugulased, keda mõnel korral tema seltsis tabame, on Alevi-, Sulevi- ja Olevipoeg, viimne kui üks on kaugelt tulnud võõras, kellega vägimees hiljem on tutvunud. Neist kolmest on Kalevipoeg oma kangusega igapidi üle. Ehk tema küll rammu poolest täismehe mõõdu ületab, näib tema mõistus siiski mitmes kohas enam lapse kui täiskasvanud mehe sarnane; mis jälle, nagu juba ülal tähendasin, näitab, et jutu sünnitajad elasid lapsekätki piiride ligidal. Sedamööda, kuidas tema sünnitajatel ja kasvatajatel hõlpsamad või raskemad elupäevad olid, leiame ka Kalevipoja kord rõõmsai ja lustlikul, kord jälle nukral ja kurval tujul.

I

Vaadates siin lühidalt Kalevipoja laulude sisu, nagu need praegu trükitult meie silme ees seisavad, siis kuuleme e s i m e s e s l a u l u s, et vanaisa kuulsad pojad pidanud endid maapealsete tütarlastega armastuses segama, nõnda et üks vägimeeste sugu maailma sünniks. Üks säherdune jumalikust võsust idanenud meestesugu olid meie kangelased Kalev ja tema kuulsad pojad. Põhjakotkas kandnud vana Kalevi oma tiivul Üle mere ja pillanud ta Viru randa maha, kus temast hiljem meie maa esimene valitseja välja tulnud. Mõne aja pärast juhtunud üks lesknaine Läänemaal ühe kanapoja ja tedremuna karjateelt leidma, mis ta koju viinud ja vakas kaane alla kasvama pannud. Kanapojast ja tedremunast kasvanud kaks kaunist piigat: S a l m e ja L i n d a. Neil käinud palju kosilasi, nimelt: kuu, päike, tähepoisike, mõned vägevad vaimud ja Kalev; Salme läinud tähepoisile ja Linda Kalevile abikaasaks. Nende kosimisest ja pulmapeost teeb laulik pika jutu ja laseb pulmade lõpul mõlemad noorpaarid koju minna. Salmest, kes kõrgele taeva alla tõsteti, ei kuule me pikemalt midagi, aga maa peale jäänud Linda astub edaspidi veel meie silme ette.

II

K o h e t e i s e s l a u l u s saame teada, kuidas Lindale õnnelikus abielus palju poegi olla sündinud, viimane "pesamuna" aga vast pärast isa surma ilmale tulnud, ometigi vendadest kõige vägevam olnud, nõnda et üksnes temast mälestus kustumata jäänud. Selle kuulsaks tõusnud viimase poja tulevast au ja kuulsust olla isa juba enne oma surma ja poja sündimist abikaasale ette kuulutanud, ühtlasi ütelnud, et tema isalik silm siin elus poega enam näha ei saa. Ühel õnnelikul õhtuvidevikul räägib ta abikaasale oma soovist, et riik jagamata ühele pojale päranduseks peab jääma, aga liisk selle üle otsust andma, kes vendade seast kuningaks tõstetakse. Varsti peale tehtud seadust jääb vanarauk haigeks, ja ehk küll Linda oma sõle sõudma paneb ja lepatriinu lendama läkitab abikaasale arste otsima, siiski peab vana Kalev surema; sest et surma vastu rohtu ei kasva. Linda kaevab ise kadund mehele sügava haua, peseb tema surnukeha, ehib riidesse ja sängitab ta siis mullapõue puhkama. Et hauapaik tulevasele põlvele tundmata ei jääks, kannab lesk igalt poolt kive kokku, mis ta Kalevi kalmu peale kuhjab. Kivihunnik seisab veel tänapäevalgi kui kõrge kaljuküngas Tallinna Toompea-mäe nimelisena vaataja silmale nähtava!. Ühel päevallibiseb raske kivipakk lesel juustelingust, millega ta kivi kandis, väsind rammuga ei jaksa ta rasket kivi üles tõsta, ta istub kivi otsa ja nutab kibedasti lesknaise viletsust. Tema silmist pillatud pisaratest tekib üks järv, mis tänapäeval veel Tallinna ligidal nähtava!. Lühikese aja pärast toob ta oma viimase poja raske vaevaga ilmale, kes juba kätkis isa ettekuulutatud kangust ilmutab. Rikkallesknaisel käib palju kosilasi, keda vastu ei võeta. Viimane kosilane, Soome tuuletark, läheb ähvardades koju ja tõotab põlgamise naisele kätte tasuda.

III

K o l m a n d a l a u l u algus näitab üht tükki Kalevipoja poisikesepõlvest. Kurjad vaimud pilkavad vana Pikkeritaati, kes parajasti vaskiratta vankeriga raudasillal sõitis; kartes poevad siiski pilkajad merepõhja peitu. Kalevipoeg kiirelt nende kannul, püüab need oma kaelkotti ja viib Pikkeri kätte nuhelda.

Siis lähevad vennad kolmekesi metsa jahile. Muist tapetud elajaid, nõnda kui teiste nülitud nahad kannab noorem vend oma õlal. Mehed istuvad metsa varju väsimust puhkama ja hakkavad ajaviiteks laulma. Vanem vend laulab lehed ja okkad puudel haljendama ja urvad päikesepaistel paisuma. Teine vend laulab õilmed õitsema, vilja, marjad, õunad ja pähklid kasvama. Siis tõstab noorem vend oma lauluhäält, millega ta metsad, lagedad ja tuuleõhu elustab, et laululinnud igale poole siginevad.

Vahepeal viinud Soome tuuslar ema neil kodunt, kellega ta kaugemale ei jõudnud kui Iru mäele, kuhu jumalik vägi röövli maha pillutanud ja Linda kivipakuks moondanud, et karsket leskenaist keegi kiusama ei pääseks. - Pojad leiavad koju tulles pesa tühjana ja õue pealt jälgi, nii et head siin ei või sündinud olla. Noorem vend läheb esiteks isa hauale, sealt merekaldale vaatama, kas ehk kuskile ema jälgi järele jäänud. "Laine veeres laine jälil vetevooge veeretusel", aga need ei andnud märki ega toonud sõnumeid. Seni kui teised vennad magama heites nõu peavad homme ei de jälgi otsima minna, kargab --

IV

N e l j a n d a s l a u l u s noorem vend kaldalt lainetesse ja hakkab Soome poole ujuma. "Tugev käsi lõhkus laineid, peksis laineid merepinnal" teadmata, et selles esimeses teekonnas juba idu varjul puhkas, mis temale siit ilmast varast lahkumist pidi kasvatama. Põhjanael ja Vana Vanker taevalael juhivad teda mereteel, kuni ta ühe saare kaldale jõuab ja natuke väsimust puhkab. Uinudes tahab ta parajasti silmi laugutada, kui tütarlapse kena laul talle kõrva tungib. Selga vastu kaljut toetades, jalad mere pinnal, istub Kalevipoeg kaldal, kust ta silmi sirutades laululindu tamme varjus tule ääres näeb, kes enda näppudega kedratud ja lõuendiks lõksuratud kangaid valvab, mis pleekima pandud. Kalevipoeg meelitab vastulauluga piigat enese poole; kartes astub tütarlaps samm-sammult ligemale ja istub viimaks noore mehe kõrvale. Enne kui koit tõuseb, olid noored südamed ennast ühendanud. Äkitselt kui unenäost ärgates hakkab piiga kiljuma; vanemad arvavad kisa esiteks unenäoks, siis kargab Saare-taat asemelt, sasib vembla kätte ja tormab vaatama, mis tütre kisa sünnitanud. Võõra mehe tugev kuju kahandab tema julgust, tütar ei julge pisarais silmi tõsta, aga Kalevipoeg, eksitust märkamata, küsib kohkumata, kas ehk Soome tuuslar eile õhtul siit mööda sõudnud. Saare-taat ei ole teda näinud; ta nõuab otsust: kust maalt ja soost noormees sündinud. Hoobeldes kuulutab Kalevipoeg oma sugu ja sündimispaika, aga saades isa ja ema nime avaldatud, kohkub tütarlaps, tuigub kaldaservale ja libiseb või kukutab ennast sealt merre. Kalevipoeg viskub sedamaid tema järel merepõhja, aga vilu sügav sängike ei anna saaki enam tagasi. Noormehe pea tõuseb lainetest üksi nähtavale. "Jumalaga, isa kurba!" hüüab ta - "tütar sinul sattus vette, ema minul varga võrku; viletsad me, vennikesed, õnnetumad ühevõrra." Mure kadunud ema pärast ei anna talle mahti tütarlast kahetseda, ta ujub edasi. Tütarlapse vanemad lähevad pikkade rehadega merd riisuma, et sealt ehk lapse keha leiaks, nad kuulevad lainetest laulu, mis selgesti näitab, et nende laps siit põrmupõlvest juba on lahkunud.

V

V i i e n d a l a u l u hakatusel leiame Kalevipoja Soome rannast, kus ta värske hommikuõhu vilus väsimust puhkama läheb. Ümbritsev rahu uinutab ta sügavalt magama. Seni kui ta puhkab, läheb jutustaja uppunud Saarepiiga vanemaid vaatama. Nemad ei olnud küll (veel 4. laulus) oma tütart, vaid tema asemel ühe kotkamuna, vana raudkübara ja noore tamme merest riisunud. Puu istutatakse kiige sambale, kus nende kadunud tütar enne lustil ennast kiigutanud; muna pannakse raudkübarasse, kus päeval päikesekiired ja öösel eit sängis teda haudub, kuni noor kotkas välja tuleb, kellel üks väike mehike tiiva all.

Nüüd läheb laulik Kalevipoja juurde tagasi, kelle ta parajasti pikast unest karastatuna ärkamas leiab. Ta tõttab Soomemaal kaugemale, ise radasid tallates ja ühtepuhku vaadates, kas ehk kuskil kastepinnalt eide jälgi nähtavale tõuseb. Viimaks silmab ta mäeharjalt orgu, orus tuuslari talu ja peremeest puude varjus puhkamas. Kalevipoeg tõmbab noore tamme juurtega tükis maast, laastab oksad küljest, et tugeva vembla saab, millega edasi läheb, maapind sammude all vankumas. Ehmudes ülesärganud tuuslar leiab vaevalt aega pihutäie udusulgi põuest võtta ja nõiasõnul elustatuna lendama puhuda: suled, tuuletiivulläbistikku keereldes, moondavad endid raudriides sõjameesteks, jala- ja ratsavägi langeb kangele mehele peale. Lühikese ajaga nuiab tema need oma vemblaga maha, et mitte üksainuski eluga ei pääse. Võidetud tuuslar tunnistab koledale vaenlasele oma süüd, kuidas ta lese röövinud, aga Irumäele ära kaotanud. Kalevipoeg arvab tema jutu valeks ja lööb ta maha; hakkab siis ema otsima, nuusib õues ja toas kõik nurgad läbi, aga ei leia kuskilt. Siis langeb ta tööst ja südamevalust väsinuna magama. Üks lahke unenägu tuleb teda trööstima; Linda laulab nooruse ilul kiige peal. Sest nähtusest märkab ta, et ema enam elus ei ole.

VI

K u u e n d a s l a u l u s hakkab Kalevipoeg ranna poole tagasi tõtates koju minema, peale seda kui ta leinakurbuses kaks päeva kadunud ema taga kahetsenud, nagu ladus tiibadega lind, kellel lendamise lust lõppenud. Seal tõusevad hommikuvilus kui tuulest tulnud teised mõtted tema pähe, mis ta uuesti vahvatele tegudele kihutavad. Õnneks tuletab ta meelde, et Soomemaal üks kuulus sõjariistade valmistaja sepp elab, kelle ta üles otsida tahab. Sedamaid juhib ta sammud sepa teele, et endale tarvilik mõõk osta. Teisel sihil, kogemata õnne peale lootes - kuskilt teejuhti leida, võtab ta raja jalg alla, eksib pimedas tundmata metsalaanes, kuhu kelle~ sammud veel ei olnud ulatanud. Sealt leiame ta kan tusasel tujullaiade okstega puu alt väsimust puhkama ja teistest lahutatuna üksikut elu kahetsemas: "Isa läks ju enne ilmast, kui sain päeva paistuselle, eite langes surmasängi, ilma et mu silmad nägid, vennad kaugelt Virussa, teised Türgi radadella." - Kaks lindu annava (talle nõu päevaveeru poole pöörata, kust ta edasi minnes ühe vana lomperjala eidega kokku juhtub, kes temale sepa teed oskab juhatada. Kalevipoeg leiab juhatust mööda sepikoja, kust lõõtsa vuhin ja vasarate värin juba kaugelt vastu kostab. Tahmamust sepataat võtab kaugelt tulnud külalise lahkelt vastu, laseb kaenlatäie mõõku katseks tuua, millest ükski tugeva käelöögi vastu ei kesta, olgu kas tera nüriks läheb või mõõk kildudeks pudeneb. Soome sepp arvab nähtud nalja küllaldaseks, ei raatsi rohkem sõjariistu raisata lasta, sellepärast annab ta poegadele käsu kambrist lukkude tagant üks kõrgehinnaline mõõk välja tuua, mille kallal ta kolme pojaga seitse aastat tööd tehes rohkesti pihta on vaevanud ja higi kulutanud, sündsate laulusõnadega kõvastanud ja viimaks seitsme veega karastanud. Selle mõõkade kuninga olla vana Kalevenese tarvis lasknud valmistada, aga ise varem siltilmast ära läinud, kui mõõgameister tööd jõudnud lõpetada. Kalevi kange noorem poeg keerutab mõõka kui tuleratast mõne korra ümber pea, rabab siis välgukiirusel mõõgatera vastu alasit, et alasi ja alasipakk tükis keskelt lõhkevad, aga tera külge kusagile armi ega märki ei jää. Nüüd sobitatakse kaup valmis, Kalevipoeg lubab küsitud kõrge hinna sepale tingimiseta tasuda, ja vana sepataat laseb mõõgakauba liiguks pikad uhked rõõmupeod valmistada. "Humal uhke põõsa oksa, oli tükkind tünderisse, pugend õllepoolikusse, sealtap kargas meeste pähe." Kalevipoja keelläks jutukamaks, ta kuulutas hoobeldes juhtunud lugu Saarepiigaga ja rääkis laiemalt, kui keegi õiglane mees tohiks. J utt pahandab sepa vanemat poega, mistõttu ta võõrast meest tütarlapse laimamise eest sõitlema hakkab. Sooja peaga Kalevipoeg loriseb veel rumalamal viisil oma laituseväärt tegu, nõnda et meestel riid tõuseb, Kalevipoeg äkilisel meelel mõõga tupest tõmbab ja sepa pojal pea otsast raiub, enne kui teised vahele jõuavad minna. Soome sepp sunnib esiteks poegi mõrtsukale verist palka kätte tasuma, aga asjalugu sügavamalt kaaludes jätab ta kättetasumise kõrgemate vägede hooleks: mõrtsukas peab - vannub sepp - ise sellesama mõõgaga otsa leidma, millega tema käsi vaga verd oli valanud. - Kalevipoeg tormab tuikudes üle läve õue, sealt edasi väravast välja varjulist paika otsima, kus ta meelehaigust ja pea väsimust puhata võiks. Murul magama uinunud paneb tema norin maapinna kõikuma kui maavärisemine.
Laulu lõpul viib meid laulik sinna üksikule saarel, tagasi, kus Kalevipoeg Soome minnes ujumise vintsu tust puhkas ja südamevalu oli sünnitanud. Merepõhjas välja riisutud ja kiigesambale istutatud noor puu kasvanud lühikese ajaga väga kõrgeks ja laiaks, nõnda et päi kest kippus kinni katma ja loomadele valgust ja soojus varjutama. Tükk aega otsitakse ümberkaudu meest, kes määratuma puu maha raiuks, kuni viimaks ülalnimetatud kotkatiiva alt leitud härjapõlvlane töö enese peal võtab. Puu juurde jõudes hakkab mehike venima, kuni ta nii suureks kasvab, et tamm kolme päeva pärast tema kirvelöökide alla maha langeb. Tüvi kukub saarele ja katab selle pikuti ühest servast teise, latvaga langeb merre. Tüvest tehakse sild, mille üks haru saarelt Soo me, teine haru jälle saarelt meie randa ulatub; tamm ladvast ehitatakse uhked laevad, killapaadid ja väiksed (linnad; ülejäänud tükkidest tehakse kehvadele, leskedele ja vaeslastele varjupaigad; viimastest riismetest ehita takse lauliku lustikamber, kus "need laululood loodi, sõnasõuded sünnitati, keele keerud korrutati".

VII

S e i t s m e n d a s l a u l u s ärkab Kalevipoeg raskest unest, mööda läinud viimaste päevade juhtumised on tal udusompus otsekui unenäod, et ta neist selgelt aru ei saa. Nukral meelel sammub ta, õnnetu mõõk puusal, ranna poole, leiab kaldalt surmatud Soome tuuslari paadi, astub sisse ja tüürib paadinina kodu poole minema. Õnnetuse saarelt mööda sõudes kuuleb ta uppunud tütarlapse häält lainetes laulmas, kes teda kahekordse veresüü pärast sõitleb. Rõhutud südamega sõuab ta edasi, igatsus kadunud ema järele ärkab üksikul teel tema meeles jälle elavaks. Kodumaa pinnale astudes kuuleb ta Iru mäe harjalt üle minnes tuules Linda häält, kes teda niisamuti kui tütarlapse hääl lainetes, sõitleb, aga ema hääl hoiatab teda ühtlasi mõõga eest, sest et valatud vaga veri verist palka hakkab nõudma.
Teisel õhtul juhtub Kalevipoeg kodus vendadega kokku, kes talle jutustavad, kuidas mõlemad, kumbki oma teel, ilmaasjata palju maad olla läbi käinud, aga kadunud ema jälgedest neile pisematki märki silma ette ei sattunud. Noorem vend jutustab neile oma pikast teekäigust Soomemaale, aga sepa poja surmamise, lainetest ja tuuleõhust kõrva kostnud laulud jätab ta vendadele nimetamata. Öö varjul, kui teised magavad, läheb ta isa hauale; kadunud isa hääl noomib teda mulla alt, soovitab mõlemad tehtud kuriteod aegamööda heaks toimetada ja seletab pikemalt, et meie elulained jumalikul ju hatusel edasi lähevad.

VIII

K a h e k s a s l a u l. Teisel päeval lähevad vennad kolme kesi teele, viidavad ühes talus natuke aega, kus neid kosilasteks peetakse, kuni nad lõuna poole minnes viimaks S a a d j ä r v e kaldal Tartu ligidal paraja koha leiavad kus kadunud isa tahtmist mööda liisuõnne katsuvad kes neist kolmest meie maale valitsejaks peab tõusma Noorema venna üle järve visatud kivi lendab kõige kaugemale, seepärast viheldakse tema Eesti kuningaks. Teised vennad lahkuvad jumalaga jättes nooremast, võtavad ette tee võõrale maale õnne otsima, kust endale varjupaika loodavad leida, sest et "tugeval ei tõuse tungi vägeval ei pigistusta".

Noore kuninga valitsusaja hakatusel ei nähta rahva vannutamist ega suurt rõõmupidu, ei uhket kuninglikku koda ega ülemaid riigitalitajaid kuskil, vaid kuninga ise võtab maapinna paremaks muutmise esimeseks tööks kätte, nõnda kui vana Kalevenne teda teinud. 111: rakendab oma hobu adra ette, muidugi on adral ja hobusel mehe vääriline suurus ja ramm, nendega künnab kuningas raisku läinud maapinna viljakandjaks ja tuluandjaks. See kõige kuulsama Eesti valitseja esimene tegu annab rahvale vististi avalikult märku, et nad adra ja põlluharimise au sees peavad pidama.

Päeva palavusest ja raskest tööst väsinuna heidab Kalevipoeg ühel päeval pärast lõunasöögi võtmist praeguse Kadrina kiriku ligidale Virumaal puhkama ja köidab hobuse kammitsasse sööma, et see parmude ja kiilide kihutusel kaugele ei jookseks. Kiskjad metsalised tulevad hobusele kallale ja murravad ta maha, sest et kammitsjalgus ruun nende eest ei jõudnud pakku joosta ega kapjadega tugevalt vastu panna. Hobuse jäljed on praegugi mitmes kohas veel selgesti nähtaval.

IX

Ü h e k s a s l a u 1. Päike seisis juba õhtuveerul, kui Kalevipoeg unest virgudes hobust hakkas vilistama ja hiljem jälgi mööda ise otsima läks. Edasi minnes leiab ta mahamurtud ja ärasöödud hobuse naha, vereloigud ja mõned rasvariismed maast, mis ta südame paisuma ajab, et ta tuulevuhinale ja metsakohinale käsu annab niikaua vaiki seista, kuni ta kiskjaid sajatab. Aga üksnes sellega ta ei lepi, vaid sasib mõõga kätte, tormab metsa, sood ja rabad läbi ja hukkab kõik metsalised, kes talle ette juhtuvad. Õhtul hilja laotab ta leitud hobuse naha murule ja heidab sinna peale magama. Seal tuleb üks käskjalg Viru rannast halva sõnumiga teda äratama, et mere poolt ähvardav sõjaoht rahvast kohutab. Kalevipoeg sõitleb käsukandjat, miks too meeste julgust, kes vaenlast vististi ei karda, avalikult laimab. Ta käsib neil tugevasti vaenlasele vastu panna, lubab ka ise appi tulla, kui kitsik kibedamaks ja vaenu-viha verisemaks kasvab.

Vaevalt oli Kalevipoeg teist korda laud silmile lasknud, kui juba teine tulija tema aseme ette astub. Noor valitseja avaldab meeletuska, mispärast ööselgi temale puhkamise mahti ei anta, kahetseb oma seisust ja arvab linnul parema põlve olema, kes vabaduse volil igale poole võib lennata ja pesas rahulikult puhkepaika leida. Saabunud võõras, hallide juuste ja habemega lahke vanarauk pillutab osava jutuga pilved kiiresti kuninglikult otsaesisek "Kui sa alles kodu kasvid" - ütleb vanamees - "tammi tõusid tugevamaks", sealoli sul küllalt aega "tulevada tunnistada, aru-asja arvaneda", sest et seal juba linnud oksa peallaulsid: "Kuningal on kümme koormat, sada vaeva valitsejal, tuhat tegu tugevamal, kümme tuhat Kalevipojal." "Et ma kaugelt siia käisin, sestap tõuseb sulle tulu, kasvab sulle mitu kasu." Ehk sa mind küll kui tundmata võõrast vastu võtad, siiski olen ma sinu ja sinu soo kõige vanem sõber. Eks ma olnud juba sinu ligidal, "kui sa kätkis kiljatasid, eide rinnalta imesid"? Eks ma enne nägemata abi teile toonud, kui. vanemad sul sündimata, Harjumaa algamata ja Virumaa piirid viirumata olid? "Eks ma enne käinud teilla, kui neid tähti alles tehti, kuule koda korjatie, pilvesida paigutati?" - "Tuulilla sind teretasin, õhulla sind õnnistasin, kastella sind karastasin, kuude valgel kosutasin, päeva paistel paisutasin." Siis kuulutab tema pikemalt Kalevipojale, kuidas rikkalik õnnistus sinna saab siginema, kuhu tema adravagusid on tõmmanud - siiski jäänud mitmes paigas küllalt tööd veel tegemata, sellepärast olla ta tulnud valmis tööd üle vaatama, korralisi kohendama, sest et jumaliku abita kuskil sigidust ei ole. - Kalevipoeg kostab: Sina, kes sa juba meie sõber olnud, enne kui minu vanemad elasid, enne kui Viru algatati, enne kui tähti tehti - ütle mulle, kallis vanarauk, "kus sul kaugella koduda, arvuline asupaika"? Võõras annab vastuseks: "Kallis Kalevite poega, ära hakka arvamaie, mis on tuulilta tuisanud" kuule parem kuulutusi "tuleva aja tulekust, pärast-põlve päevadesta." Nüüd kuulutab tema rahva lühikest õnneaega vägeva Kalevipoja valitsuse all, selle järel saab nõrgemate valitsus õnnepäevi lühendama. Viimaks ütleb vanarauk, et Soomes juhtunud vaga vere valamine Kalevipojale kohut saab mõistma, sest surm on surma sünnitaja! "Soome sepa sajatusi, hella eide pisaraida, sõsarate silmavetta või ei võtta mõõga küljest, kurja miski kustutada." - Ole valvel ja hoia ennast mõõga eest, et sulle temast "kättetasujat ei kasva", sest "veri ihkab vere hinda, ülekohtul pole uinu, kurjal tööl ei kinnitusta". Siis "sulas õhtu rüppe, kadus kaste-auru kaissu võõra vanarauga vari". "Kurvalt kostis viimne kõne, kurvalt ettekuulutused, mis kui tuulekese tuhin, leinakaeblik lainte kohin, vihmatuule vingumine" Kalevipoja kõrvu kostis.

Et tundmatu külaline keegi teine ei võinud olla, kui Taara (Uku) ise, võib tema jutust hõlpsalt ära tunda. Tema sõnad kõlavad kui marukohin nende vaimuhäälte kõrval, millest ülal räägiti ja mida me Taara kõne kõrval õhu lehvitamiseks võime pidada. Hiljem ei tule keegi taevaasukaist jutuga enam meie ette. Kalevipoeg uinus pärast vanataadi lahkumist raskelt magama; hommikul üles ärgates olid õhtul kuuldud sõnad unenägudega nii kirjult kokkukorrutatud, et ta enam selget otsust ei leidnud, mis tõeliselt või mis unenäos temaga oli juhtunud, nõnda et aegamööda kõik kuulutused unustuse kaissu unusid. - Varahommikulläkitab ta Viru käsukandja koju, annab talle vaenlase tõrjumiseks juhatusi kaasa ja tõotab oma abi sedamööda, kuidas asjad edenevad. Kalevipoeg näikse siin rahva vahvust tahta läbi katsuda, kui palju nad oma väega üksi jõuavad vastu panna.

Laulu lõpust leiame ühe pikema vana loo, mis õpetab, kuidas sõda ülepea muud ei sünnita kui viletsust, mispärast parem on tema eest hoiduda, kui tagajärgi kahetseda. Sõjasõnumite kandjale tulevad üksteise järel vares, kotkas, kaaren, hunt, karu, nälg ja katk vastu, sest nad olid kõik juba haistnud, mis tulu neile sõnumi täitmisest võib sigineda. Seal lähevad sõnumikandjal silmad korraga lahti, ta märkab, et talle antud sund mõistlik ei ole ja matab sõnumid merepõhja, et neist hiljem pikemalt juttu ei ole. Kes pahade sõnumite saatja oli või kellele neid saadeti, selle jätab laul ütlemata.

X

K ü m n e s l a u l jutustab meile lahkel, osalt naljakal viisil peamiselt mõnest Kalevipoja teost, millest ühtlasi ka Alevipoeg ja üks kannupoiss osa võtavad. Laul algab paharetipoegade tüliga, kellele endine asupaik K i k e rppp ära soos kitsaks läinud, et neil kahekesi elades seal rohkem ruumi ei ole, ja sellepärast Alevipoega paluvad soo kaheks osaks jagada. Alevipoeg täidab nende soovi, petab rumalat vetevaimu, kes temale palgaks kübaratäie raha pidi kandma. Lõpus kuuleme, kuidas Kalevipoeg võidukive visates ja vägipulka vedades vetevaimu üle võitu oli saanud. J uttu vestes nimetab Alevipoeg tuttava vanasõna, kuidas härga sarvest ja meest sõnast kinni peetakse, sõna langeb raskelt noore kuninga südamele, sest et ta mõõga hinna Soome sepale tasumata unustanud. Nüüd läkitab ta Alevipoja raha ja varaga võlga tasuma ja käsib pika ootamise eest üle tingitud hinna veel osa peale lisada. Siis jääb ta eesseisva sõja üle mõtlema ja leiab viimaks otsuse, et kindlaid varjupaiku kibedasti tarvis läheb, kuhu vanaraugad, nõrgad ja vigased peitu võiksid pugeda. Ta võtab nõuks linna ehitamise tarvis Peipsi tagant laudu minna tooma. - Pikemalt jutustab kümnes laul, kuidas Kalevipoeg Kõue tütre (Ilmaneitsi) kadunud sõrmust kaevust läinud otsima, mille neitsi vett vinnates sõrmest kaotas. Sortsid viskavad veskikive kangele mehele pähe, lootes nendega ta kaevupõhja suretada, aga Kalevipoeg ei pane tühja nalja tähele, vaid ronib natukese aja pärast veata kaevust välja, üks veskikivi sõrmusena sõrmes. Neitsile kivi näidates küsib ta, kas ehk see kadunud sõrmus on, sest temal midagi suuremat kõntsast näppu ei puutunud!

XI

Ü h e t e i s t k ü m n e s l a u l. Peipsi teed tallates peab noor kuningas jälle pimedast metsalaanest läbi tungima, tema vägevad sammud moonutavad igal pool maapinna teiseks; nõnda et elevandikarja sambataolised jalad tema kõrvalotsekui sipelgajalakesed välja näeksid, sest:

"Kus ta sõtkus sooda mööda,

Kaevandikku kasvanekse,

Kus ta kõndis künkelikku,

Sile sammul sündinekse;

Künkad läksid küüruselle,

Madalamaks mõni mägi,

Kuhu kanda kauemini,

Varvas juhtus viibimaie."

Kalevipoeg, lauakoorem õlgadel, läheb järvest otsekohe läbi, ehk küll üks vihane vaenlane, kole, rohkem metsalise kui inimese sarnane sorts kange maru lainetesse möllama puhub, millega ta kanget meest uputada püüab. Kalevipoeg heidab järvekaldale väsimust puhkama. Magamise ajal varastab sorts tema kõrvalt mõõga, mille mehike nõiduse väega jõuab üles tõsta ja raske vaevaga edasi vedada; aga Kääpa jõest üle minnes libiseb mõõk tema kaenlast veepõhja, kust nõiasõnad seda ei jaksa üles tõsta. - Vargale ei jää paremat nõu lingust pääsmiseks, kui jalakandadele tuld anda ja pakku põgeneda. Unest ärgates leiab Kalevipoeg, et armas sõjariist on kadunud, arvab sedamaid varguse sortsi süüks, kelle kurjus selle kahju talle võis tekitada, tõttab mõõka otsima, mis kaugel ei või olla, ja leiab viimaks õnnelikult koha, kus haljas seltsimees magab. Kalevipoeg küsib mahedalt, kuidas mõõk siia sai, mispeale sõjasahk vastab, et sorts tema peremehe kõrvalt salamahti varastanud, aga jõekaldalolla ta näkineitsi meelitusel varga kaenlast jõkke karanud, kus näkineitsi teda nüüd vee all hõbesängis mängitab. Kalevipoeg nõuab pikemalt, kas mõõgal on armsam salavarju taga veevaimuga mängida või kange mehe käes tera vaenlase verega värvida. Mõõk vastab kurtes, et tal õnnelike päevade mälestus iial meelest ei kustu, kus vahva mehe käsi teda püha vihaga keerutades vaenlasi virutas, aga kuna peremehe äkiline meel teda kuritööle sundis, siis tunneb mõõk kibedat meelekurbust. Kalevipoeg laulab nüüd endisele armsale seltsimehele haledat lahkumislugu ja noomib mõõka: vahvaid mehi, keda Kääpa jõe kaldal tulevail päevil juhtub nägema, vastu hiilates lahkelt teretada, aga kui keegi Kalevi-sugune tuleks, meest sõnadega teretada, ja osavale laulikule linnu viisil vastu laulda. Lõpetuseks lisab ta veel: "Leiab sind tulevikus üks minusarnane mees, siis astu kutsumata vihisedes laiutest ja ühenda ennast vahva mehe käega, kui oleksite kokku laulatatud. Kui aga see, kes sind enne ise kandnud, oma jalakanna juhtub Kääpa jõkke kastma, siis, armas seltsimees! Lõika mõlemad kintsusooned tal läbi."
Lauakoormaga edasi minnes puutub üks "tüma tompu kudistades tema jalakedre külge", kes üks meieaegse suurusega mees oli ja Kalevipojalt abi palus. Kalevipoeg pistab mehikese oma kaelakotti ja käsib tal naljakatest juhtumistest kõnelda. Mehike olla eile õhtul metsas ekseldes ühte võõrasse tallu juhtunud, kus pereeit temale lahkelt süüa andnud ja laua alla magama pannud. Hiljem tulnud pojad metsast koju, söönud herneleent ja heitnud siis - üks ette, teine taha seina äärde magama, nende tuulelaengud kihutanud väikese mehe laua alt seinast seina lendama, et ta kogu öö puhkamiseks mahti ei saanud.

XII

K a h e t e i s t k ü m n e s l a u l. Meie vägimehe järgmine kohtumine ei näita eriti lahket nägu. Ta peab sortsi kolme tugeva pojaga võitlema, sest mehed teavad, et nende isa noore kuninga mõõga on varastanud, mistõttu neil hirmu ei ole. Kalevipoeg lõhub peaaegu kogu lauakoorma nende pähe kildudeks, aga nõiaveega viheldud mehed ei saa sellest viga. Kibedas võitluses annab üks pirisev peenike hääleke Kalevipojale põõsa alt nõu lauaga vaenlase pähe serviti rabada. Sedaviisi sunnib ta vaenlased pakku põgenema. Kalevipoeg käsib nõuandjal lagedale tulla ja kuuleb, et mehike on alasti, sest vanaisa olla luues temale kasuka unustanud selga anda. Kalevipoeg kisub tükikese oma kasukahõlmast ja kingib selle siilile tänupalgaks. Hiljem leiab Kalevipoeg leiba võttes mehikese, kelle ta kaelakotti varjule pistis, surnult, sest sortside piitsapiude otsa pandud veskikivide hoobid olid ta tapnud. Kalevipoeg kahetseb tema lugu ja matab ta siis maha.

Lähemal öökorteris tuleb tige sorts salamahti jälle sinna ja nõiub kangele mehele pikad unepaelad kaela, misläbi noor kuningas seitse nädalat laiseldes peab magama. Viimaks äratab ta ometigi unenägu. Et suurem osa laudadest sortsi poegade selga on ära raisatud, peab ta uusi asemele tooma ja läheb teist korda Peipsi taha. Järve kalda ligidal leiab ta lambakarja, kust metsakriim ühe utekese ära viinud; Kalevipoeg sasib karjapoisi kisa peale kivi maast, viskab hundile pähe ja päästab lamba tema suust. Lõpuks tuleb veel üks vaeslapse lugu, kes leina lepituseks lõokese muna leidnud ja munast lamba oli kasvatanud.

XIII

K o l m e t e i s t k ü m n e s l a u l . Ühel päeval kodu poole minnes läheb Kalevipojal puhkehetkel õnneks ussisõnu õppida; neid laulab üks nõiaeit kadakapõõsa all. Paar päeva hiljem viib teda teekond ühe koleda koopa suhu. Kolm meest istuvad sealleemepaja ümber, nende suust kuuleb Kalevipoeg, et mehed põrgukokad olla, mis temas himu äratab, oma maa hädast hoolimata, allilma vanataadiga tema riigis tutvuda. Nüüd võtab ta põrgu teeraja naljapärast ette, et sealset elukorda ligemalt näha saada; aga õnnelik juhus laseb tema käigu õnnetute päästmiseks kujuneda. Alla minnes peab ta tükk aega oma määratumat keha kitsast madalat urgasteed mööda edasi pigistama, kuni ta hiljem laiemasse paika jõuab, kus lamp laes tarvilikku valgust annab. Tagaseinas väravalaadsete uksepiitade kõrval seisavad kaks toobrit, ühes piimvalge, teises jälle must tõrvakarva märjuke. Ukse tagant toast kuuleb Kalevipoeg ketrava neitsi laulu, kes endist õnnelikku põlve maa peal taga kahetseb ja päästmise tundi igatseb. Kui Kalevipoeg, kes piigale hellalt vastu laulab, kogu oma määratuma rammuga ust valla ei jõua kangutada, käsib tütarlaps tal käe sellesse toobrisse kasta, mis musta nõidusveega täidetult ukse kõrval seisab. Kange mees täidab antud õpetuse ja põrutab ühe rusikahoobiga värava lahti. Teise toa seinal ripuvad mõõk, pajuvits ja vana küünelaastudest tehtud kübar. Piiga annab Kalevipojale nõu kübar ja vitsake võtta, sest et nende abil olevat võimalik kõik soovid täita. Aga noore mehe silmad põlevad üksnes kena mõõga peale, mistõttu ta kübara ja vitsakese tühjadeks naljaasjadeks arvab. Ometigi katsub ta naljapärast mõlema väge ja leiab tütarlapse jutu tõe olevat. Neitsi kutsub oma kaks õde töö kallalt tuppa, ja nüüd mängivad nad neljakesi öö läbi kui lapsed. Kalevipoeg tõotab piigadele allilmast pääsemist ja maa peal saabuvat paremat põlve, mille eest ta hoolt kanda lubab.

XIV

N e l j a t e i s t k ü m n e s l a u l. Teisel päeval lähevad piigad kolmekesi armsale külalisele elumaja ja rikkust näitama, sest et Sa r v i k õnneks kodus ei olnud. Kalevipoja küsimise peale, kes nende peremees ja mis neil temast teada on, vastavad tütarlapsed umbes nõnda: kes ta ilmale tõi, on neile teadmata. Laialdaste valitsetavate
valdade pärast pidavat Sarvik sageli salamahti kaugel rändamas käima, ilma et nemad ise teaksid, kuhu ta läinud või kust ta tulnud. Maapõhjas sügavamal pidavat s e i t s e ilma leiduma, kõik surnud inimeste hingedega täidetud, kellele seal asupaik seatud. Ta ara otsuse järgi olla need hinged kõik Sarviku teenistusse pandud. Üksainus kord aastas h i n g e d e aja 1 olla neile luba antud põrguorjuse piinast päästetuna omakseid kodus vaatamas käia. Nende hulgast valib Sarvik tahtmist mööda endale sulaseid ja tüdrukuid nii palju, kui töö parajasti nõuab. Täna juba oodatakse vana peremeest koju tagasi, kes sel korral ülalilmas käimas on ja kus ta päikesepaistel iial pikalt ei püsi.
Nagu õed kolmekesi Kalevipojale tunnistavad, olla nad elu sai t allilma röövitud "õnnetuse tuulehoolla, viletsuse vihmasaolla". Nad viidud kaunist ilmast järsku siia piinapaika. Taara heldus kinkinud selle eest küll närtsimata noorust "seni kui tuppi solkimata, kaunakane kitkumata, iduke ivas veel eluta". Mis kurba kahju tasumist võida see kõige kadund vabaduse ja südame kustumata igatsuse eest anda.

Kalevipoeg, julge Sarviku üle võimust saada, tõotab teist korda neile päästmist, ja arvab oma jõuga vaenlase üle võimust saada. Nüüd katsuvad piigad tema teadmata naisterahva kavalusega teda eesseisva võitluse tarvis
vägevamaks ja kurjavaimu nõrgemaks teha- nad vahi tavad rammu ja nõrkuse klaasi teine teisega ümber.
Sarviku tagasitulek sünnitab sedamaid võitlus mehed lähevad teineteisega rammu katsuma, kumb kumma üle viimaks võimust saab. Kalevipoeg torkab põrguvalitseja kui aiateiba maasse, aga vaenlane vao tema silmist sügavale ja kaob kui roistuke tuhka. Sell, pärast peab Kalevipoeg tüli lõpetamise teiseks korral jätma. Nüüd köidab ta mõõga vööle, korjab hulga val kokku, tõstab varandusekotid õlale, piigad kolmeke kottide otsa ja toimetab siis end - teekäigu lühendamiseks - soovikübara abiga koopasuhu, kuhu tulles lauakoorem maha jäi. Siin laob ta esiteks lauakoorma selga sinna peale rahakotid ja viimaks kottide otsa tütarlapsed, kes tema teadmata soovikübara kaasa olid võtnud Kalevipoeg viskab tütarlaste kurvastuseks soovikübara tulle ja tõotab neile oma väega ilma nõiariistade abil rõõmsaid õnnepäevi tulevaseks ajaks.

XV

V i i e t e i s t k ü m n e s l a u l. Sarviku kälimees kihutab seitsmekümne põrguselliga minejaid taga ajama, kui Kalevipoeg teeb nõiavitsa abiga silla ette ja vee taha: nõnda et põrgulised teda kätte ei saanud. Kälimehe küsimistele annab ta pilkavaid vastuseid. Seitse nädalat kestnud nõiaune ajal oli ränkraske sõda Eestimaast üle käinud, nagu Alevipoeg talle oli kuulutanud. Koju tulles juhtub Kalevipoeg ehitusmeistri Olevipojaga kokku, sobitab temaga kaupa, et Olevipoeg linna ehitaks, mille tarvis noor kuningas meistrile kõik ehitamiseks tarviliku lubab tuua. Linn pidi nii kindel saama, et vaenlased tema üle võimust ei võinud võtta.

Seepeale kõneleb laulik pikemalt põrgust päästetud tütarlastest, kelle Kalevipoeg Alevipoja kaitse alla oli andnud. Alevipoeg kosib noorema, Sulevipoeg vanema õe, keskmise röövib üks nõid endale õnnesaagiks, aga kanged kälimehed päästavad piiga tema küüsist ning viimaks kosib Olevipoeg ta endale kodukanaks.

XVI

K u u e t e i s t k ü m n e s l a u l. Kalevipoeg tahab maailma otsa üles otsida, et oma käega tagaseina katsuda saaks, kuhu taevas maa külge kinnitatud on. Linn võis vististi juba nii kaugel olla, et temal vaenlaste pärast enam kartust ei tulnud. Kalevipoeg annab ehitus meistrile käsu teekonna tarvis tugevaid laevu valmistada, aga targad mehed Soome- ja Lapumaalt tähendavad temale, et virmaliste vaimud puust laevad tuhaks põletaksid, mispärast üksnes raudse laevaga on võimalik sügavamale Põhjamaa otsa purjetada, kuhu vanaisa käsi taevaserva maapinnaga kokku köitnud. Kalevipoeg laseb selgest hõbedast laeva teha ja annab sõiduriistale nimeks L e n n u k. Endale ja laevameestele laseb ta metallist riided teha, mis tuld ei karda; ülematele tehakse ülikonnad kullast ja hõbedast, alamatele rauast ja terasest. Laevnikud lähevad teele; Soome tuuslarid puhuvad mere maru kihutusellainetama, nõnda et laev viimaks suure vaevaga Lapu randa saab. Kalevipoeg läheb seltsimeestega rannalt kaugemale maad vaatama ja teed kuulama, kust küljest ta kõige lühemat teed maailma otsa võiks mint;la. Üks tark, nimega V a r r a k, käsib tal ettevaatlik olla, sest et sel teel inimesele palju hädaohte võib juhtuda, aga viimaks lubab ta ometi kõrge palga eest ise teejuhiks kaasa tulla. Peale küsitud palga tingib ta veel seda, mis kuningal kodus raudahelatega müüri küljes kinni seisab. Kalevipoeg tõotab kergel meelel kõik talle tasuda, ilma pikema järelpärimiseta, mis see kütkes varandus pidi olema.

Nüüd läheb teekond päev-päevalt ikka kaugemale ja kaugemale põhjasihil edasi. Korra juhtub Lennuk neelukohta, kus laev koos meestega kipub põhja vajuma, aga Varrak leiab tarka nõu ja laseb valaskalal laeva jälle veepinnale vinnata. T e i n e kibe juhtum tekib neil S ä d e m e t e saarel, kus üks mägi tuld, teine suitsu, kolmas keevat vett välja sülitab. Sulevipoeg usaldab natuke ligemalt imetegusid vaatama minna, aga saab seal nii kibedasti kõrvetada, et teelt vandudes ümber pöörab ja teiste juure tagasi tuleb.

K o l m a s juhtum. Ühe tühja koleda ranna kaldal, kus laev seisatab, läkitatakse kuus meest maad ligemalt vaatama. Nemad, tükk maad edasi käinud, heidavad metsatukka haljaste puude alla väsimust puhkama. H i i g l a s e noor tütar läheb kapsaaeda lehmadele lehti murdma, leiab magajad kapsaste alt, tõstab need oma põlle sisse ja kannab koju isale näha, mis putukad nad on. Isa katsub võõraid elukaid, annab neile mõistatusi mõistatada ja märkab meeste vastustest, et need on inimloomad. Teelt eksinud meeste palumise peale korjab kange neitsi nad jälle oma põlle sisse ja viib merekaldale tagasi.

N e l j a s juhtum. Kui laev parajasti jäämägede vahel edasi püüab tungida, näevad laevamehed silmi üles tõstes virmaliste vaimude tulist võitlust, kes h õ b e odadega välgutavad ja kuI d kilpe raputavad, et nende vehklemisest lausa päevavalgus laeva ümber tõuseb. Suurem osa laevameestest kaotab koledat mängu nähes julguse, aga Kalevipoeg hüüab naerdes: "Laske virmaliste vehid, hõbe-oda välgatused, kuldakilbi kõigutused, tule-kaarta meile teha, kust me valge kumendusel kaugemalle näeme käiki! Kuu ei tahtnud kaasa tulla, päike läinud ammu peitu."

V i i e s juhtum. Teekäijad jõuavad sabadega inimesteni, kellel on koera kehad, aga inimeste pead otsas. Need panevad tugevasti vastu ega taha võõrail kaugemale minna lasta. Kalevipoja sõjahobune leiab siin nõiduse läbi otsa; kättetasumiseks hävitab ta nende maa ära. Sealse maa targad tulevad teda meelitama, misjärel ta hävitustöö tagajärgedele õnnistussõnu peale külvab. Üks neist tarkadest annab talle nõu kaugemale mitte enam edasi tungida, kust ta enesele ja seltsimeestele varem surma, kui maailma otsa saaks leidma. Nüüd keerab Kalevipoeg pikalt teelt jälle kodu poole ja leiab teekonnast niipalju õpetust, et targemalt tagasi tullakse, kui kodunt välja minnakse. Kui nad viimaks jälle jalad isamaa murule tõstavad, laulab kägu lahkesti neile vastu: "Omal maal õitseb õnni, kodus kasvab kasu parem! Kodus tundvad õuekoerad, tuleb tuttav teretama, sugulane soovimaie; paistab lahkelt päevakene, paistvad taeva tähekesed."

XVII

S e i t s m e t e i s t k ü m n e s l a u l. Vana Kalevi-taadi kalmukünkale osava Olevipoja ülesehitatud ja kindlustatud linnale paneb Kalevipoeg kadunud ema mälestuseks L i n d a n i s a nimeks, "sest eks koht ei toida lapsi, rohkesti kui ema r i n d a". - Kalevipoeg elab kindlas uues linnas seitse aastat rahulikult, selle õnneaja järel tõuseb jälle sõjakära ja mässamine, kuningas ise läheb esimest korda sõtta. Tema sõit sõjaratsu seljas vaenlaste vastu on üleliigse rohke värviga maalitud, selgemalt üteldes solgitud pilt. Assamallas tõuseb eesti rahva kustumata vahvuse kiituseks väga verine mäss, kus nad vapra kuninga abiga vaenlased pakku põgenema kihutavad. Põgenejaid tuliselt taga ajades komistab Kalevipoja hobune künka otsast teisele hüpates ja leiab surma. Selle õnnetuse läbi pääsevad mõned vaenlased. Pärast vaenlase üle saadud võitu laseb Kalevipoeg sõjaväel koju minna ja käsib tänasest võitlemisest tuleviku tarvis eeskuju võtta: "Mehed olgu nii kui müüri, seisku nii kui raudaseina, teraksesta tehtud tornid, tammemetsa tugevusel, kaljurünka kindlusella, varjuks vaenu tungi vastu. Meie maa, see jäägu mõrsjaks, priipõlve pärijaksi! Kangem saagu kuningaksi, vahvam teiste vanemaksi! Võimus jäägu ühe voliks, ühe kätte kuningriiki, muidu hulgalisil meelil, tuulest tüli tõusemisi!"

Peale seda kui sõjavägi valla lastud, hakkab Kalevipoeg kolme sugulasega koju minema. Suures metsalaanes leiavad väsinud tühja kõhuga mehed ühe vanamoori koopasuus suure katlaga kapsaleent keetmas. Vanaeit ja kolm meest heidavad magama, seni kui neljas söögikatelt valvab. Kolm korda järjest tuleb härjapõlvlaseks moondatud vanapoiss keedust maitsema, rüüpab ühe kulbitäiega katla tühjaks, sest et ta väsinud sõjameestele kehakarastust ei taha anda. Alevi-, Olevi- ja Sulevipoeg pidid kentsakat lugu oma silmaga pealt vaatama, aga Kalevipoeg, juba natuke kavalamana, teeb mehikese naljale otsa, petab tema käest rammukellukese ära ja sunnib ta sedaviisi põgenema. Kanged mehed täidavad oma kõhud ja puhkavad üheskoos hommikuni, kus murueide tütred neile ilusaid unenägusid silmade ette maalivad.

XVIII

K a h e k s a t e i s t k ü m n e s l a u l. Unekaisust pääsenud Kalevipoeg ei lähe seltsimehi äratama, vaid astub koopasuhu, kust vanapoiss öösel pakku põgenenud ja vanamoor tema järel kadunud, nõnda et sügavauk maha jäänud, kust must palav suits välja auras. Mitme väikese elaja nõuandmist mööda laseb Kalevipoeg, kus kitsikus ette tuleb, nõiakellukesel heliseda ja saab sedaviisi allilma. Sarvik läkitab põrgu rahupuistajale oma sõjaväed hulk-hulgalt vastu terasest sillani, mis üle jõe käib, ja milles vee asemel sulaväävel voolab. Kalevipoeg rabab kõik maha, kes teel talle vastu tulevad, paiskab nende kehad üle silla jõkke, ja lõhub siis rusikaga põrguliku kõrguse õueväravad. Nüüd sammub ta üle õue toa poole, lõhub toauksed eest ja astub lävele. Eestoas istub voki taga tema kadunud ema h i n g; üks kausike eluveega seisab temast paremal, teine närtsimise veega jälle pahemal käel. Linda tähendab sõrmega esimese kausi peale; Kalevipoeg joob näidatud kausist ja paiskab määratuma rammuga kaljurahnusid tugeva seina vastu, kuni sein maha langeb. Algab uus võitlus põrgu väljavalitud sõjameestega. Viimaks astub Vanasarvik ise platsi, Kalevi
pojale ette heites, miks too teda esimesel käiguhöövis. Kalevipoeg kostab, et sõnadega tülitsemine ei maksa siin midagi ja viskab kuradile süüks kaela, miks too enne tüli lõpetamist redusse oli põgenenud ja eile salamahti võõral kujul kapsakeedust tuli varastama. Siis kutsub ta vanapoisi pooleli jäänud viimast võitlust lõpetama, mispärast ta siia oligi tulnud. - Ta lubab mõõga tupest tõmbamata jätta ja nõiakellukese käest ära võtta.
Arguses poolmeeletuks läinud vanapoiss joob eksides nõrkusevett, aga Kalevipoeg rüüpab teisest kausist mõne lonksu rammustavat märga.

XIX

Ü h e k s a t e i s t k ü m n e s l a u l. Sarvik näitab sel puhul palju tugevamat rammu kui esimesel korral, sest ehkki ta eksides kogemata nõrkusevett joonud ja sellega jõudu vähendanud, vältas võitlemine neil siiski seitse päeva ja seitse ööd ega lõppenud varem, kui Linda vari pojale takukoonlaga mõista andis, kuidas ta vaenlasega pidi tegema. Seal rabab Kalevipoeg kogu rammuga Sarviku põrandale, paneb tema keha mitmekordselt ahelasse ja köidab ahelate otsad kaljuseina külge kinni. Sarvik pakub mitmetpuhku rohket lunahinda ja noomib võitjat, et temagagi sarnane lugu ükskord võib juhtuda. Raske kullakoormaga tuleb Kalevipoeg põrgust tagasi, kus koopasuus ootav Alevipoeg teda lahkelt teretades vastu võtab. Alevipoeg tapab suure härja ja nüüd söövad mehed kahekesi, nõnda et vatsad kipuvad rebenema.
Pärast teist põrguskäiku toimetab Kalevipoeg kõikide heaks veel mõned tu'lusad asjad, ehk küll neist pikemat juttu ei tehta. Lahkel lustipeol tühjendavad kanged mehed lauldes kannusid ja peekreid, seal astub lapulane Varrak kuninga ette ja küsib tõotatud palka, mis kodus ahelate kütkes müüri küljes olevat. Ta oli tunaeile tomis kivivõlvi alt ahela küljest ühe vana seaduseraamatu leidnud, mille vana Kalev päranduseks oli jätnud ja millest tema poeg senini midagi ei teadnud. Kallim veel kui kuld ja hõbe seisis raamatusse ülespandud esivanemate priiusepõlv, nende kõige ülem varandus. Kalevipojale on tõotus ülem kui kõik varandus, pealegi puudub temal teadmine kirjutatud käskudest, mispärast ta lapulasele vana raamatu annab. Lustipeo pohmelusel ütleb ta: "Võta kirjad, vana Varrak, talve-ööde ajaviiteks lambivalgellugemiseks! Võid ehk mõnda võõrikuida, tühja jutu tükikesi lehtedesta üles leida."

Lühikese aja pärast tõuseb uuesti sõjakära: raudmehed tulevad üle mere ja Kalevipojale tuuakse sõnumid, et noored mehed on julguse kaotanud, seisavad norus, sest et mõõgad ei jõua rauda murda, ega kirve d terast lõhkuda, nõnda et jõud säherduse sõjameeste arvu vastu ei ulata. Nüüd langeb kuningas muretujusse. Ta sammub õhtul hilja isa kalmule - troosti otsima, aga "haual ei avaldust, kalmukünkal ei kuulutust. Vingel lained veeresivad, ohkel tõusis tuulehoogu, kurba näitas kaste-kuube, pisarpilul pilve silma. Vaimuvarjud vankudessa tõusid tuulta tallamaie. - Kalevite kange poega kõndis kurvana koduje."

XX

K a h e k ü m n e s l a u l. Enne kui Kalevipoeg teist ja viimast korda sõtta läheb, matab ta oma vara maha, mis igal aastal jaaniööl peab põlema; mattes nimetab ta, kuidas vara ülestõstmine võimalik on, aga tänase päevani ei ole veel kellelegi see õnn osaks saanud. Teisel hommikul kostab juba sõjasarve hääl mehi kutsudes kaugele, et "mägi märkas, metsa ärkas, tuulehoog jäi tukkumaie" Isamaa ilu ja vabaduse eest võitlejad kogunevad Emajõe kallastele kokku ja lähevad siis rüütlite vastu lahingusse kus Kalevipoja hobu ja hulk nõrgemaid sõjamehi surmatakse. Raskelt haavatud Sulevipoeg leiab veresõnade läbi veel surma küüsist päästmist, aga paar päev; hiljem kaotab ta Võhandu jõe ligidal ometi elu; nõnda kui Alevipoeg järvest juues upub, kust tema raudkübar ja kolmekandiline mõõk veel praegu järve põhjast õnnelikule silmale aeg-ajalt paistavad.

Seda kalli hinnaga ostetud võitu vaenlaste üle ei suuda Kalevipoeg kannatada, süda kipub tal lõhkema, "et e päeval püsipaika, ööl ei leidnud enam õnne". "Önne-aj õilmekesed" - ütleb ta Olevipojale - "lustipäeva lillekesed lahkusivad luhadelta enne suve sündimista. Noorel nurmel närtsind tammi, kevadella kuivand kaski seisan le: ki sõpradesta, vaeseks jäänud vendadesta; - lustipäevad lahkusivad, õnne-ajad õhtuella." Kolmest sugulasest ja sõbrast alles jäänud Olevipoja kätte annab ta riigi valitsemise, ta tahab edaspidi ilmast ja inimestest lahus elada. Koiva jõe kaldalleiab ta sobiva koha. Raudmehed läkitavad libeda keelega saadikud sinna, kes teda silma ees püüavad meelitada, aga selja tagant salamahti otsa peale teha. Kalevipoeg märkab veel õigel ajal nende kurja nõu ja hukkab nad.
Teisel puhul tuleb üks kavalam kiusaja, kes teda raudlastele abimeheks püüab meelitada. Kalevipoeg käsib taloma söödaga vähivarda jõest tõsta ja järele vaadata, kas vähki sööda küljes on. Kui mees seda ei jaksa, käsib tal koju minna: "Mine koju, vennikene! Käi sa kiirest kuulutama, mis sa märganud mehesta! - Olen võimusel vägevam, kehakangusel tugevam, teod ei kõlba teenijaksi, ega suurus sulaseksi, võimus võõra voli alla. Ennemini elan üksi kehva mehikese kombel, kui et sulgun sunni alla, võõra voliduse alla. Kalevite kanget kaela saa ei kütke kinnitama, orja-ikke ormandama."

Inimeste seltsist lahkunud vägimees luusib nüüd laasi mööda ühest paigast teise: "Tusatuju tuulutama, kus ei kanda enne käinud, varbad enne olnud veerend." Seal juhtub ta ühel päeval Peipsi järve ligidale "kus tal jalad õnnekäigil sagedasti enne sammund, ehk küll kohta kurval silmal võõras täna vaatanessa". Nõnda tuleb ta Kääpa jõe kaldale, kus mõõk magab, ja astub jõkke. "Mõõka kohe mõtlemaie: kas ei e n n e i s e k a n n u d meesi ole mõõgakesta? Kas ei kohus karistada?" Selle mõttega lõikab ta mehel mõlemad jalad põlvist saadik maha. Vägimees sureb rohkest vere voolamisest. "Põrmu paelust pääsend vaimu lendas lustillinnu kombel pikil tiivul pilvedesse, tõusis üles taeva' asse", kus tema" seletatud kehaga" jumalikest pidudest osa võtab.

Siin võiks nüüd tema elukäik lõppeda. Aga vana jutt ei lepi sellega, vaid lisab, kuidas Taara mures olnud, kuna ei teadnud, millise ameti ta taevas Kalevipojale peaks andma. Jumalike otsuste tegemisel läheb tükk aega, kuni leitakse, et kõige parem oleks Kalevipoeg põrgu värava ette vahiks panna, et Sarvik sealt välja ei pääseks. Nüüd peab vägimehe hing mullasesse kehasse tagasi pöörduma, mille puuduvaid jalgu ei suuda ka jumalad asemele panna. Ta tõstetakse hobuse selga ja saadetakse põrgu. Sinna saabudes lööb ta ülevalt kõlanud hääle sunnil rusikaga kaljust väravat. Käsi jääb prao vahele kinni ja sedaviisi valvab ta, ise ahelate kütkesse pandud, põrgulaste väge, et keegi neist välja ei pääseks. Aeg-ajalt katsub ta kätt kaljust lahti kiskuda, nõnda et maa ja meri tema raputamisest värisevad, aga
"Mana käsi hoiab meesta. Et ei vahti väravasta, kaitsev poega põrgust pääseks.